Kartul toodi Ameerikast kõigepealt Hispaaniasse ja alates XVI sajandi keskpaigast kasvatatakse kartulit terves Euroopas. Prantsusmaal kasvatati kartulit alguses loomasöödana, samal ajal kui teistes Euroopa riikides oli see juba väga populaarne. Prantslased pidid ootama kuni XVIII sajandini, mil inimesed hakkasid lõplikult kartulit hindama – kartulid aitasid vähendada nälga, mis tol ajal Prantsusmaad vaevas. Tänapäeval on kartul paljude meie toitude lahutamatu kaaslane, seda söövad miljardid inimesed ja kartul on paljudele kokkadele inspiratsiooniallikaks. Kartuli ainsaks puudujäägiks on ladustamise ajal tekkida võiv hallitus – seenhaigus, mis rikub kartuleid.
Kartulite minikultuur
Erinevate kartulisortide seas on selliseid, mille tekstuur on ideaalne suppide, putrude ja friikartulite valmistamiseks; kõvemad kartulisordid sobivad hästi keetmiseks, aurutamiseks või küpsetamiseks. Ärgem unustagem ka värskeid kartuleid, mida võime kevadel süüa koos koorega. Kartul – suurepärane energiaallikas, sisaldab palju vitamiine (B1, B2, B6, PP ja C), valke, süsivesikuid, kaltsiumit, kaaliumit, fosforit ja magneesiumit. Nii et kartulid ei ole mitte ainult maitsvad, vaid ka kasulikud!